Pardike Ja Mooniõis

D G A D D Kord põllul, kus kirendas punane moon, D üks pardike paterdas papaga koos D A ja võlutult silmitses purpurset moonikest D parditütreke noor: D „Pai papa kas moonikest puutuda saan?” D Kuid pajatas pardile papake hea: D A D „Ei pisike pardike moonikest puutuda saa.” D F#m C# F#m Ja lausus veel, kui nokkis värsket heina: F#m E A „Eks nii on elu, ära nõnda leina!” A D A D Sa tead ju, et moonid kõik on pikad, pikad, pikad, D A D kuid pardike on väike, kuid pardike on väike. D A D Sa tead ju et moonid kõik on pikad, pikad, pikad, D A D A D kuid pardike on väike. Nii oli, on ja jääb. D Kord lainetes vallatles pardike noor D ja perve pealt piilus punane moon D A ja puutuda purpurpunasel moonil on pisikest D pardikest soov: D „Pai mamma, kas pardikest puutuda saan?” D Kuid pajatas pojale mammake moon: D A D „Ei pisike moonike pardikest puutuda saa! D F#m C# F#m Kui pardil lased ennast haneks püüda, F#m E A kuis võib siis terve maailm enam hüüda!” A D A D Sa tead ju, et moonid kõik on pikad, pikad, pikad, D A D kuid pardike on väike, kuid pardike on väike. D A D Sa tead ju et moonid kõik on pikad, pikad, pikad, D A D C F E A kuid pardike on väike. Nii oli, on ja jääb. D Ja ometi ilusal õiekuu ööl, D kui särasid lõbusalt põllud ja veed, D A me pisike pardike põgenes pesast A D ja moonile naiseks siis sai. D Kuid kurvemaks läheb veel lauluke nüüd, D sirp lõikab ja põlluke lagedaks jääb, D A D ja tuuleke tõuseb ja moonid kõik minema viib. D F#m C# F#m Nii läkski lendu uhke moonipeiu F#m E A ja püüdis haneks väikse pardineiu. A D A D Sa tead ju, et moonid kõik on pikad, pikad, pikad, D A D kuid pardike on väike, kuid pardike on väike. D A D Sa tead ju et moonid kõik on pikad, pikad, pikad, D A D A kuid pardike on väike. Nii oli, on ja jääb.